Klassihommiku korraldamine algas meil sellel korral klassijuhataja tunnist.
Tulevased tööandjad ootavad, et koolist sirguksid ettevõtlikud noored, kes oskavad muu hulgas planeerida, organiseerida ja teha meeskonnatööd.
Õpilased jaotusid gruppidesse ja said ülesandeks esimesel tunnil viia läbi ajurünnak, et välja pakkuda klassihommiku teema, kuupäev, kellaaeg, mis kõigile sobiks.
Tunni lõpuks tegime kokkuvõtted ja viisime läbi demokraatliku hääletamise, et leida paljude ideede hulgast see üks ja ainus.
Järgmises tunnis oli ülesandeks leida nutikaid viise sobiliku riietuse leidmiseks, kui kostüümi pole kodus võtta, klassikaunistuse ideed ning mõtteid teemakohase laua katmiseks.
Taaskord said grupid oma ideid presenteerida, harjutades nii esinemisoskust.
Tööõpetuse tunnis valmistati õpetaja Eva abiga kaunistused, mis ka klassi seintele üles riputati.
Arvutitunnis õppisime ühiselt kooli direktorile avaldust kirjutama ning klassivanema avalduse printisime ka välja ja allkirjastasime. Selle käigus sai nii mõnigi õpilane hakata mõtlema sellele, milline võiks tema allkiri olla ja mida peaks siis kirjutama, kui sul veel päris oma allkirja välja mõeldud pole. Prinditud avaldusega pidi Indrek direktori jutule minema, et saada luba klassihommiku pidamiseks.
Eesti keele tunnis töötasime taas gruppides, et välja mõelda tegevused, mida klassihommikul teha. Lapsed teavad palju toredaid mänge, kuid eesmärk oli need mängud siduda meie nõidade teemaga. Seega said vanad ja kõigile tuntud mängud uued ja nõiapärased nimed.
Arutelus kuulasime gruppide mängude nimesid ning selgitusi, kuidas neid mängida, jutustamisel ehk teistele mängude tutvustamisel, tuli tähelepanu pöörata sellele, et parasiitsõnu ja -väljendid nagu nt ja siis ei kostaks liiga palju.
Valisime ühiselt mängud ja tegime neist virtuaalse loosiketta, mis aitas meil mängude järjekorra määrata.
Koos vanematega valmistati ka temaatilised toidud.
Süüa sai näiteks mitut sorti miniluudasid, silmamune, nõia näppe, ussi, ämblikuid, nõiamune, nõia küüsi jm.
Kõigil nõidadel oli olemas ka oma isiklik lennuvahend ehk luud, üks uhkem, kui teine.
Seni kaua, kui nõiad õppisid, seisid luuad ukse taga.
Klassihommikul mõtles iga nõid endale uue nime ja vanuse ning kujundas sildi, mille enda külge kinnitas.
Tutvustusringis selgus, et meie kõige vanem nõid oli lausa 9000000 aastat vana (õppisime seda arvugi õigesti kirjutama).
Loomulikult ei saanud me läbi ilma "Nõia elu" lauluta ja esimesena võetud tantsutuurid tegid tuju heaks.
Muusikaga luua edasi andmise tekitas väga palju elevust. Iga kord kui muusika seiskus, võeti üks luud vähemaks. Võitjaks tuli see, kelle käes oli viimane luud.
Nõialimbost võtsid osa kõik nõiad, kes vähegi paindusid.
Vanaisa vanadest pükstest, mida õpetajagi lapsepõlves mänginud on, sai meie klassihommikul hoopis nõia vana seelik. Paljude laste jaoks oli see päris uus mäng.
No ja loomulikult ei puudu üheltki meie klassihommikult pikanina mäng, mis sellel päeval kandis hoopis nime konksnina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar